Kuidas muuta riiki tootlikumaks?

Blogi

Kommenteeri

Erinevaid võimalusi, kuidas arvamusloo pealkirjas viidatud teemale lahendusi leida on mitmeid. Olen veendunud, et võti sellele küsimusele vastamisel peitub organisatsioonide juhtimises ning läbipaistvuse suurendamises. Riigiasutused tuleb omavahel paremini võrreldavamaks ja avatumaks teha ning asutuste juhid peavad julgema avada oma organisatsioonide telgitagused. Veelgi enam, me peame kutsuma esile olukorra, kus riigiasutused hakkasid omavahel võistlema. Mitte selle nimel, kes suudab omale suurema eelarve välja rääkida, vaid hoopis selle nimel, kes on tublim. Kuidas?

Vaatame korraks suurt pilti. 2007.aastal moodustasid Eesti Vabariigi ministeeriumite haldusalade tegevuskulud 4,2 miljardit eurot. 2017.aastal aga juba 7,8 miljardit eurot. Ministeeriumite haldusalade tegevuskulude kasv on olnud seega 84,6%. Kusjuures huvitav on see pilt veel seetõttu, et ministeeriumite haldusalade kulude kasvud on väga erinevad. Järgneval joonisel on näha, kui palju iga ministeeriumi haldusala on oma kulusid vaadeldaval perioodil kasvatanud.  

Paneme need andmed nüüd laiemasse konteksti ja küsime, kui palju samal perioodil kasvas meie sisemajanduse koguprodukt SKP ja tarbijahinnaindeks THI? 2007.aastal oli Eesti SKP ühe elaniku kohta jooksevhindades 12118 eurot; 2017.aastal aga 17926 eurot. SKP kasv oli seega 48%. Tarbijahinnaindeks THI on ajavahemikul 2007.aasta jaanuarist kuni 2017.aasta detsembrini tõusnud 37%. Ministeeriumite haldusalade kulud on samal ajal kasvanud ca 85%.

Miks ministeeriumite haldusalade summaarsed tegevuskulud kasvavad mitu korda kiiremini võrrelduna SKP ja THI kasvudega? Kas SKP kasvu peaks ennekõike eestvedama erasektor või riigisektor? Võiks ju eeldada, et pikaajalises vaates peaks majanduse kasvumootoriks olema ikka erasektor, aga hetkel kipub see meil vastupidi olema.

Kuidas saab olla väikeses Eestis juhtunud nii, et mõned  ministeeriumi haldusalad on suutnud üle kümne aasta tegutseda viisil, kus kulude kasv on olnud  marginaalne, samal ajal aga mõnel valitsemisalal ulatuvad kasvuprotsendid 100 ja 200 protsendini? Siin on teatud objektiivsed põhjendused muidugi olemas. Näiteks on tänaseks enamus ministeeriumite haldusalasid andnud oma raamatupidamise ja personaliarvestuse tööd üle Riigi Tugiteenuste Keskusele (RTK) koos kulueelarvetega. Kuna RTK kuulub rahandusministeeriumi haldusalasse, siis see avaldabki rahandusministeeriumi haldusala kulutulba kasvuprotsendile teistega võrrelduna teatavat mõju, kuid see mõju ei ole ülemäära suur. Vaadeldava perioodi sisse jääb ka näiteks regionaalhalduse üleviimine siseministeeriumi haldusalast rahandusministeeriumi haldusalasse, millega vähenes siseministeeriumi tegevuskulude suurus ja samal ajal suurenes rahandusministeeriumi haldusala kulu. Veel avaldab rahandusministeeriumi hüppelisele kulutõusule mõju rakendunud kinnisvarapoliitika, mille tulemusena on Riigi Kinnisvara AS-le (RKAS) üle antud palju kinnisvara ja üürihinnad on tõstetud turuhinna tasemele.

Kaitseministeeriumi haldusala kulude kasv on seotud teatavasti poliitilise kokkuleppega, et Eesti kaitsekulud peavad moodustama vähemalt 2% SKP-st. Tänasel päeval on meie kaitsekulud isegi üle 2%, kuna liitlasvägede vastuvõtuga seotud kulud lisatakse 2%-le täiendavalt juurde.

Sotsiaalministeeriumi haldusala kulude kasvumootoriks on nii pensionite kui ka tervishoiuga  seotud kulude kasvud, mis ju rahva tervist silmas pidades ja eakate inimeste toimetuleku parandamist silmas pidades samuti vajalikud kulud.

Erinevaid põhjendusi võib veelgi tuua, kuid ärme otsi ettekäändeid ja küsime kaks põhiküsimust uuesti: miks ikkagi riigi ülalpidamise kulud kasvavad mitu korda kiiremini võrreldes SKP ja THI kasvuga ja miks ikkagi ministeeriumite haldusalade tegevuskulude kasvudes on niivõrd suured erinevused?

Võti peitub selles, kuidas organisatsioone juhitakse. Olles seitse aastat panustanud siseturvalisuse valdkonnas, tean omast kogemusest, kuidas oli võimalik hoida kulude kasv marginaalne. Mida siis teha tuli? Väga lihtne: jõuliselt tuli vähendada kasutuses oleva kinnisvara üldmahtu, kuid teha seda viisil, et kõik avalikud teenused oleksid vaatamata kinnisvararuutmeetrite arvu vähendamisele, tagatud ja osutatud. Vähendada tuli ametisõidukite arvu viisil, kus avalikkusele pakutava turvalisuse maht ning kvaliteet olulisel määral ei langeks. Vähendada tuli erinevate tugitegevustega seotud töötajate arvu viisil, et asutuse põhitegevus ei kannataks. Need on vaid mõned üksikud näited, kui nende näidete sõnum seisneb selles, et riigiasutuse efektiivsust ja tootlikkust tuli lihtsalt tõsta. Kindlasti on selliseid tootlikkust suurendavaid meetmeid rakendatud ka teistes valdkondades peale siseturvalisuse, kuid minu küsimus on, et kas piisavalt? Eelnevalt toodud joonisel olevad andmed lubavad eeldada, et säärast efektiivsust saaks toota veel palju rohkem. Ehk on siin nüüd see koht, kus saame ausalt ja ilma keerutamata välja öelda, näidata, kõrvutada, kuidas erinevates haldusalades riigiasutusi tegelikult juhitakse ja riigivarasid majandatakse. Kuidas seda võrdlust saaks ja peaks tegema?

Siin tuleb rahaline vaade korraks kõrvale heita ja võtta kasutusele naturaalmõõtühikud ning hakata vastama järgnevatele küsimustele:  

  • Kui suur on ametisõidukite aastane läbisõit keskmiselt ühe sõiduki kohta aastas valitsemisalade ja erinevate riigiasutuste lõikes?

  • Kui suur on kinnisvara ruutmeetrite arv ühe ametniku kohta valitsemisalade ja riigiasutuste lõikes?

  • Kui palju on ministeeriumite haldusalades kasutusel erinevaid IT süsteeme ja kui paljud nendest on dubleerivad IT süsteemid?

  • Kui palju on ministeeriumite haldusalades tugipersonali põhiteenuseid osutavate töötajate kohta?

  • Jne.

Kui me sellistele küsimustele selged ja läbipaistavad vastused kirja paneme ja nendele otsa vaatame, siis me leiame ülesse ka need kohad, kus on võimalik riigiasutuste tootlikkust suurendama hakata. Kindlasti ma ei poolda seda, et n.ö juustunoaga riigiinstitutsioone hakkame õhkemaks kärpima ja anname kõigile ühesuuruse kärpeülesande kulusid vähendada. See ei ole õige lähenemine. Võibolla peale väikest analüüsi selgub, et mõni riiklik tegevus on tänaseks juba liigagi ära optimeeritud ja kuhugi peame ennaktempos ressursse juurde suunama. Aga enne, kui hakata eelarveid kärpima või täiendavat raha kellelegi juurde jagama, leiame esmalt ülesse need kohad, kus tootlikkus on madal. Neid kohti on meil omajagu.

Lõpetuseks. Kui aastatel 2007-2017 oleks ministeeriumite haldusalade summaarne tegevuskulu kasvanud kokkuvõttes mitte 85%, vaid kasv oleks olnud võrreldav SKP kasvuga, siis oleksid tänased ministeeriumite haldusalade summaarsed tegevuskulud meil mitte 7,8 miljardit eurot, vaid 6,2 miljardit eurot. THI kasvuga võrdlust ei tahaks siinkohal üldse teha, sest sellisel juhul tunduvad ministeeriumite kulukasvud eriti suured. Igatahes tundub, et leidsime just äsja rohkem kui miljard eurot. Kääriks nüüd käised ülesse ja hakkas mitte riiki kohe õhemaks tegema, vaid hakkaks päriselt vaatama, kuhu meie raha kulub ja miks seda niipalju kulub. Leiame ülesse erinevates ministeeriumite haldusalades parimad tootlikkuse praktikad ja rakendame need parimad praktikad kõikidesse ministeeriumide haldusaladesse. Siin ongi nüüd juhtimise võlukunst. Juhid peavad seda ennekõike teha tahtma. See nõuab oma igapäevasest n.n mugavustsoonist väljatulemist, julgust ja kättevõtmist.

Minu hüpotees on, et sellest enam kui miljardi euro suurusest ülemäärasest kulukasvust on võimalik tekitada paarkümmend protsenti reaalset kokkuhoidu. See aga tähendab sadu miljoneid eurosid vaba raha, mida saaks suunata tõesti sinna, kus avalikud sõnavõtud oma teravikud suunanud on: oodatakse kiiremat arstiabi, rohkem turvatunnet, paremat haridust, uut teadus- ja arendustegevust jne – see kõik on võimalik ja üsna kohe ja kiiresti ära teha.      

Arvamuslugu ilmus ka ajalehes Äripäev 25.02.2019

Lisa kommentaar

Email again: