Kommenteeri

Riigihangete süsteem vajab tõsist ravi

Riigihange on muutumas sõimusõnaks. Miks? Kujutame ette olukorda, kus hankijal on vaja osta näiteks kaks uut arvutihiirt, mis maksavad 15 eurot tükk. Sellise 30 eurose tellimuse tegemiseks tuleb ette valmistada minikonkurss, saata hinnapäringud, oodata pakkujate vastuseid ja alles seejärel selgub, kellelt need kaks arvutihiirt lõpuks osta tohib.

Oleme jõudnud olukorrani, kus hankijatel kulub ebamõistlikult palju tööaega väikeostudele. Aga see tööaeg tähendab ju ka rahalist kulu ja nende minikonkursside tulemusel saavutatav võimalik paarieurone kokkuhoid ei olegi tegelikult kokkuhoid – kui liita töötajate tööajakulud, siis muutuvad need arvutihiired mitu korda kallimaks, kui asjad ise tegelikkuses maksavad.

Muu hulgas on minikonkursside korraldamise nõue demoraliseerinud paljusid eraettevõtteid, kuna nad lihtsalt ei jõua neid mõneeuroste summadega hinnapakkumisi koostada. Seetõttu on pakkujad hakanud loobuma väikeostude hinnapakkumuste koostamisest. Ka pakkujatelt nõuab selline töökorraldus väga suurt ressurssi, kusjuures nad ei saa olla kindlad, et kaubad lõpuks üldse neilt ostetakse.

Minikonkursside tehniline protsess tuleks muuta vähemalt kümme korda lihtsamaks ja kiiremaks.

Teoorias peaks riigihangete seadus tagama ausa konkurentsi, rahuloleva ettevõtja ning soodsa ja kvaliteetse teenuse või kauba riigile, kohalikule omavalitsusele, elanikele. Seetõttu ongi hankijale pandud kohustus teha minikonkursse, eriti juhul, kui kaupade ja teenuste ostu rahastatakse projektipõhiselt. Riigihanke raamlepingu puhul tuleb hankijal saata iga väiksemagi ostu korral raamlepingus märgitud pakkujatele hinnapäringud. Põhimõtteliselt on selle nõude vajadus mõistetav, kuid arusaamatu ja halduslikult väga koormav on nõue korraldada minikonkursse alates ühesendistest ostudest.

Järjest keerulisemaks ja bürokraatlikumaks muutuva riigihangete süsteemiga me aina kaugeneme peaeesmärgist. Mida teha, et nii hankijad kui ka pakkujad jääksid riigihangete maailmas ellu ning lõppkokkuvõttes suureneks kõikide osaliste rahulolu? Toon mõned näited ja pakun lahendused.

Alammäär ja hinnatrepp

Üks võimalus on kehtestada minikonkurssidele alammäär, näiteks 1000 eurot. Kui ostetavate esemete või tellitavate teenuste koguhind jääb alla 1000 euro, siis ei peaks tegema bürokraatlikku ja koormavat minikonkurssi.

Teine võimalus on määrata nn hinnatrepp, mille alusel näiteks alla 500-euroste ostude puhul küsib hankija hinnapäringu ühelt pakkujalt, 501–1000-eurose hinna korral küsitakse pakkumused kahelt ja alates 1001 eurost kolmelt pakkujalt. Selliseid lahendusi peavad toetama ka toetusraha maksjad, kes on omakorda Euroopa Liidu institutsioonide ees aruandekohuslased ja peavad suutma tõendada, et riigihanked ja ostud on sooritatud kooskõlas direktiividega.

Alguses toodud näite varal saab kirjeldada veel ühte olulist probleemi. Nimelt tuleb hankijal minikonkursside korraldamiseks teha e-hangete registris julgelt üle saja hiirekliki. Sellele lisanduvad pakkujate hiireklikid.

Kui hankija peab aasta jooksul tegema sadu ja isegi tuhandeid minikonkursse väga väikeste ostude sooritamiseks, siis kui mitu miljonit hiireklikki kokku tuleb? Aga iga hiireklikk on tööaeg ja tööaeg maksab raha, maksumaksja raha. Peale piirsumma või hinnatrepi kehtestamise tuleks ka minikonkursside tehniline protsess muuta vähemalt kümme korda lihtsamaks ja kiiremaks. Eeskujuks olgu füüsiliste isikude tuludeklaratsioonid, mis on arendatud tasemeni, kus inimestel võimalik oma tuludeklaratsioon riigile esitada vaid mõne hiireklikiga.

Hankida nagu erasektoris

Lõpetuseks veel üks tähelepanek avaliku sektori hankeprotsessi ning erasektoris asjade ja teenuste ostmise kohta. Erasektoris käib ostmine (hankimine) enamasti nii, et ilma põhjaliku eeltööta võetakse esmalt paar-kolm hinnapakkumust soovitud asjade või teenuste ostmiseks. Alles seejärel alustatakse detailseid läbirääkimisi võimalike koostööpartneritega, et saada võimalikult head lepingutingimused. Riigihankes tuleb aga enne hanke avaldamist ja pakkumuste küsimist ette näha ja ära kirjeldada kõik võimalikud detailid ning need hanketingimustesse kirja panna. Pärast hankemenetluse avamist ja hinnapakkumiste laekumist enam läbirääkimisi pidada ei saa, õigemini ei tohi. Hanke tingimusi ei ole lubatud enam muuta, isegi kui pakkuja(d) suudaks(id) toota, tarnida ja müüa oma teenust või kaupa odavamalt, hinnas võidaks teenust veidi kohandades või oleks võimalik sama raha eest saada paremat teenust/kaupa.

Tulemus on pahatihti olukord, kus kaupade ja teenuste sisseostuhinnad ei lange, vaid tõusevad.

See tähendab, et riigiasutused peavad olema justkui tulevikuennustajad, kuigi maailm muutub kiiresti. Võib juhtuda, et isegi tipptasemel tehtud eeltöö ja turu-uuringuga kogutud info põhjal koostatud dokumentatsioon on hankemenetluse ajaks juba vananenud. Tulemuseks on pahatihti olukord, kus kaupade ja teenuste sisseostuhinnad ei lange, vaid tõusevad, kaupade/teenuste kvaliteet kannatab vms.

Mis oleks siin lahendus? Riigihangete seaduses võiks olla võimalus, et hankija kvalifitseerib pakkujad ja ka hinnapakkumused, kuid lükkab ikkagi kõik pakkumused tagasi ja annab kvalifitseerunud pakkujatele kümme päeva aega esitada uus ja parem hinnapakkumus, ilma et peaks otsast peale läbi tegema uut mitmekuulist avatud hankemenetluse protsessi. See looks võimaluse saada soodsamaid hindu ja kiirendaks kordushangete korraldamist.

Eelnev pole ammendav loetelu riigihangete kitsaskohtadest ja võimalikest lahendustest. Riigihankete korraldamine vajab märksa põhjalikumat ravi. Loodan, et riigiametnikel ja poliitikutel leidub julgust riigihangete süsteemi parandamise teema põhjalikult ette võtta ning vajaduse korral teha ettepanekud ka Euroopa Komisjonile.

Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes ja Delfis 13.05.2019

Lisa kommentaar

Email again: